VETIKAD PÄÄSTAVAD PLANEETI
Juba aegade algusest saadik, tükk maad enne dinosauruseid, olid olemas vetikad - organismid, mis suudavad kogu oma keha pinnaga hankida eluks vett ja toitaineid. Ürgsetest rohevetikatest põlvnevadki meie tänapäevased maismaa taimed.
Vetikad elavad harmoonias keskkonnaga, filtreerivad veest süsihappegaasi ja erinevaid toitaineid - sel viisil aitavad nad kaasa ka liigselt toitainerikka Läänemere puhastamisele. Vetikad on justkui veealune mets, mis seob süsihappegaasi ja toodab hapnikku (ca 90% atmosfääri hapnikust on vetikate poolt toodetud). Need metsad pakuvad elupaika, peavarju ja toiduallikat lugematutele kaladele, selgrootutele ja teistele vetikatele ning on rannikumere keskkonna sh. ka Liivi lahe põhiliseks alustalaks.
Kui keskkonnateadlikumad tarbijad on juba pöördunud taimetoitluse juurde, siis nad teavad, et mida lihtsamale toiduahela tasemele oma toitumisega liikuda, seda efektiivsemalt saame kätte toitaineid ning selle võrra vähem koormame loodust. Tarvitades toiduks rohkem vetikaid, päästame me planeeti. Vetikakasvatuses kasvatatud vetikatega ei kuluta me väärtuslikku põllumaad, ei kuluta joogiks kõlblikku magevett, ei kasuta pestitsiide, anitbiootikume ega väetiseid ning sellest ei eritu vette jääkaineid - kogu produktsioon liigub maismaale ning on tarvitatav toiduks. Oluine on jälgida, et vetikakasvatus oleks kestlik - kasvatused ei tohi olla liiga suured, kuna sellisel juhul võivad need muutuda koormaks keskkonnale.
Ruhnu saarel on vetikaid kasutatud aastasadu, selle järgi on ka osad Ruhnu saare teed saanud omale vetikate vedamise järgi nimed. Hetkel siin levinud vetikate elustik hakkas tekkima Ruhnu saare ümber mandrijää taandudes ca 12 tuh aastat tagasi. Esimene kirjeldus Eesti rannikuvete elustiku kohta on Eduard Eichwaldi "Erste Nachtag zur Infusorienkunde Russlands", kus ta 1847 aastal kirjeldab Liivi lahe vee õitsemist. Saarel on vetikaid kasutatud erinevateks otstarveteks alates mööbli polsterdamisest kuni põldudele väetamiseni või loomasöödani.
Meie Ruhnu saare ümbruse meres leidub rohe-, pruun- ja punavetikaid. Kui maailmas on vetikaid üle 10 tuhande liigi, siis meie oleme spetsialiseerunud neist 2 liigi kultiveerimisele. Vetikad on meie köögi pärandsild minevikuga ning toob mere olulisuse igapäevasesse toitumisse. Seetõttu otsustasimegi me saare sinimajandusliku tuleviku visiooni järgi, et hakkame kasvatama kohalikke vetikaid. Alates 2025 aastast avatud eksperimentaalne vetikafarm teeb koostööd erinevate haridus- ja teadusasutustega ning otsib Eesti vetikatulevikku. Ruhnu saar on Eesti üks päikselisemaid kohti ning Liivi lahes on piisavalt toitaineid, mis on headeks eeltingimusteks vetikate kasvatamiseks.
Vetikad toiduna on tuntud juba aastatuhandeid ning hoidnud ära ka Euroopas mitmeid näljahädasid. Igapäevasel toidulaual on vetikad pigem levinud Aasias, kus üle paarikümne vetika liigi moodustab umbes kümnendiku kogu tarbitavast toidu kogusest - vast kõige tuntum sushi ümber mähitud nori vetikana (Jaapanis üle 1300 aasta kasutusel). Vetikad on kestlikud toiduained, mille kasvatamine aitab puhastada eutrofeerunud Läänemerd. Süües vetikaid, tarbid sa ka kõike head mida vetikas sisaldab - supertoit, mis võimaldab Sulle omega 3 rasvhappeid, B12 vitamiine, suurel hulgal erinevaid mineraalaineid kuid samas olles piisavalt lihtne organism, ei ladesta endas kahjulikke elemente.
Aasias igapäevane toiduaine ning Lääne-Euroopas populaarsust koguv vetikas toidulaual on ka juba Eesti restoranides ja köökides edumeelsemate ja kestlikult mõtlevate kokkade seas laineid löömas. See sai alguse küll Aasiast toodavate vetikate kasutamisel, kuid on järkjärgult asendumas kodumaiste vetikate tervislike maitsetega.
Ruhnu rohevetikas (Ulva intestinalis) on väga maitsev hooajaline taim, mida kasvatame pigem suvisel perioodil. Vetikat võib süüa toorelt, tarvitada kuivatatult, külmutatult ja erinevates roogades. Köögis kasutatakse nii erkrohelise värvuse, umamise maitse kui toiteväärtuse tõttu. Muidugi on maitses tunda ka väikest vihjet merele. Vetikates on palju inimorganismile kasulikku - suurel hulgal A, C ja B vitamiine, vajalikke mineraale nagu kaltsium ja magneesium, kiudained, mis aitavad kaasa seedimisele ja soodusatavad täiskõhutunnet, antioksüdandid kaitsevad rakke ning jood - ülioluline mineraal kilpnäärme jaoks.
Põisadru (Fucus vesiculosus) on Ruhnu kõige suurem vetikas ja kuulub pruunvetika hõimu, kuigi värvuselt korjamise ajal pigem oliivroheline ja hiljem pruunist pea mustani. Eestlastele enim tuntud, kuna vägagi iseloomuliku välimusega vetikat on kasutatud juba ammusest ajast põldudel väetiseks - rannast leitud vallide vedamine põllule viib sinna ka suurel hulgal vajalikke mineraalaineid, lämmastikku ja eriti joodi. Ruhnu saare ümbrusesse jõudis põisadru umbes 8000 aastat tagasi. Meie poolt kasvatatud põisadru vorm on kinnitumata kohalik versioon - parima kvaliteediga pruunvetikas, mida siinkandis leida võiks. Juba iidsetest aegadest on kasutatud põisadrut kilpnäärme alatalituse korral aga pruunvetikatest koostatakse ka preparaate radioaktiivsete ainete väljutamiseks organismist.
Planeet Ruhnu vetikagin ehk maakeeli džinn on meie oma põisadrust valmistatud jook, mida lõime ning valmistame koostöös Peninukiga. Soolane briis huultel, jalad rannavees – põhjamaiselt karge ja mereselt mineraalne kohalikest vetikatest valmistatud džinn viib su läbi maitsemeelte Ruhnu paradiisiranda.
Käsitööna valminud vetikaseepi valmistab Ruhnu saarel Kristel Buldersi talust.
Vetikad Aasta Koka võistlustel
2024. aastal kannavad Eesti toidupiirkonna tiitlit Saaremaa, Muhu ja Ruhnu. Selle raames toimuvad 17. novemril Kultuurikatlas festivalil Maitsev Eesti Aasta Koka ja Aasta Noorkoka võistlused, mille üheks kohustuslikuks tooraineks on ka Ruhnust pärit vetikas. Paljud kokad on harjutamiseks juba oma vetikatellimused kätte saanud, saare vetikat on pakutud ka Presideni Kantseleis Albaania riigipea pidulikul vastuvõtul. Oleme põnevil ja ootame juba põnevuses 17. novembrit, et näha mida üllatavat ja huvitavat saab vetikatest luua.
Juba aegade algusest saadik, tükk maad enne dinosauruseid, olid olemas vetikad - organismid, mis suudavad kogu oma keha pinnaga hankida eluks vett ja toitaineid. Ürgsetest rohevetikatest põlvnevadki meie tänapäevased maismaa taimed.
Vetikad elavad harmoonias keskkonnaga, filtreerivad veest süsihappegaasi ja erinevaid toitaineid - sel viisil aitavad nad kaasa ka liigselt toitainerikka Läänemere puhastamisele. Vetikad on justkui veealune mets, mis seob süsihappegaasi ja toodab hapnikku (ca 90% atmosfääri hapnikust on vetikate poolt toodetud). Need metsad pakuvad elupaika, peavarju ja toiduallikat lugematutele kaladele, selgrootutele ja teistele vetikatele ning on rannikumere keskkonna sh. ka Liivi lahe põhiliseks alustalaks.
Kui keskkonnateadlikumad tarbijad on juba pöördunud taimetoitluse juurde, siis nad teavad, et mida lihtsamale toiduahela tasemele oma toitumisega liikuda, seda efektiivsemalt saame kätte toitaineid ning selle võrra vähem koormame loodust. Tarvitades toiduks rohkem vetikaid, päästame me planeeti. Vetikakasvatuses kasvatatud vetikatega ei kuluta me väärtuslikku põllumaad, ei kuluta joogiks kõlblikku magevett, ei kasuta pestitsiide, anitbiootikume ega väetiseid ning sellest ei eritu vette jääkaineid - kogu produktsioon liigub maismaale ning on tarvitatav toiduks. Oluine on jälgida, et vetikakasvatus oleks kestlik - kasvatused ei tohi olla liiga suured, kuna sellisel juhul võivad need muutuda koormaks keskkonnale.
Ruhnu saarel on vetikaid kasutatud aastasadu, selle järgi on ka osad Ruhnu saare teed saanud omale vetikate vedamise järgi nimed. Hetkel siin levinud vetikate elustik hakkas tekkima Ruhnu saare ümber mandrijää taandudes ca 12 tuh aastat tagasi. Esimene kirjeldus Eesti rannikuvete elustiku kohta on Eduard Eichwaldi "Erste Nachtag zur Infusorienkunde Russlands", kus ta 1847 aastal kirjeldab Liivi lahe vee õitsemist. Saarel on vetikaid kasutatud erinevateks otstarveteks alates mööbli polsterdamisest kuni põldudele väetamiseni või loomasöödani.
Meie Ruhnu saare ümbruse meres leidub rohe-, pruun- ja punavetikaid. Kui maailmas on vetikaid üle 10 tuhande liigi, siis meie oleme spetsialiseerunud neist 2 liigi kultiveerimisele. Vetikad on meie köögi pärandsild minevikuga ning toob mere olulisuse igapäevasesse toitumisse. Seetõttu otsustasimegi me saare sinimajandusliku tuleviku visiooni järgi, et hakkame kasvatama kohalikke vetikaid. Alates 2025 aastast avatud eksperimentaalne vetikafarm teeb koostööd erinevate haridus- ja teadusasutustega ning otsib Eesti vetikatulevikku. Ruhnu saar on Eesti üks päikselisemaid kohti ning Liivi lahes on piisavalt toitaineid, mis on headeks eeltingimusteks vetikate kasvatamiseks.
Vetikad toiduna on tuntud juba aastatuhandeid ning hoidnud ära ka Euroopas mitmeid näljahädasid. Igapäevasel toidulaual on vetikad pigem levinud Aasias, kus üle paarikümne vetika liigi moodustab umbes kümnendiku kogu tarbitavast toidu kogusest - vast kõige tuntum sushi ümber mähitud nori vetikana (Jaapanis üle 1300 aasta kasutusel). Vetikad on kestlikud toiduained, mille kasvatamine aitab puhastada eutrofeerunud Läänemerd. Süües vetikaid, tarbid sa ka kõike head mida vetikas sisaldab - supertoit, mis võimaldab Sulle omega 3 rasvhappeid, B12 vitamiine, suurel hulgal erinevaid mineraalaineid kuid samas olles piisavalt lihtne organism, ei ladesta endas kahjulikke elemente.
Aasias igapäevane toiduaine ning Lääne-Euroopas populaarsust koguv vetikas toidulaual on ka juba Eesti restoranides ja köökides edumeelsemate ja kestlikult mõtlevate kokkade seas laineid löömas. See sai alguse küll Aasiast toodavate vetikate kasutamisel, kuid on järkjärgult asendumas kodumaiste vetikate tervislike maitsetega.
Ruhnu rohevetikas (Ulva intestinalis) on väga maitsev hooajaline taim, mida kasvatame pigem suvisel perioodil. Vetikat võib süüa toorelt, tarvitada kuivatatult, külmutatult ja erinevates roogades. Köögis kasutatakse nii erkrohelise värvuse, umamise maitse kui toiteväärtuse tõttu. Muidugi on maitses tunda ka väikest vihjet merele. Vetikates on palju inimorganismile kasulikku - suurel hulgal A, C ja B vitamiine, vajalikke mineraale nagu kaltsium ja magneesium, kiudained, mis aitavad kaasa seedimisele ja soodusatavad täiskõhutunnet, antioksüdandid kaitsevad rakke ning jood - ülioluline mineraal kilpnäärme jaoks.
Põisadru (Fucus vesiculosus) on Ruhnu kõige suurem vetikas ja kuulub pruunvetika hõimu, kuigi värvuselt korjamise ajal pigem oliivroheline ja hiljem pruunist pea mustani. Eestlastele enim tuntud, kuna vägagi iseloomuliku välimusega vetikat on kasutatud juba ammusest ajast põldudel väetiseks - rannast leitud vallide vedamine põllule viib sinna ka suurel hulgal vajalikke mineraalaineid, lämmastikku ja eriti joodi. Ruhnu saare ümbrusesse jõudis põisadru umbes 8000 aastat tagasi. Meie poolt kasvatatud põisadru vorm on kinnitumata kohalik versioon - parima kvaliteediga pruunvetikas, mida siinkandis leida võiks. Juba iidsetest aegadest on kasutatud põisadrut kilpnäärme alatalituse korral aga pruunvetikatest koostatakse ka preparaate radioaktiivsete ainete väljutamiseks organismist.
Planeet Ruhnu vetikagin ehk maakeeli džinn on meie oma põisadrust valmistatud jook, mida lõime ning valmistame koostöös Peninukiga. Soolane briis huultel, jalad rannavees – põhjamaiselt karge ja mereselt mineraalne kohalikest vetikatest valmistatud džinn viib su läbi maitsemeelte Ruhnu paradiisiranda.
Käsitööna valminud vetikaseepi valmistab Ruhnu saarel Kristel Buldersi talust.
Vetikad Aasta Koka võistlustel
2024. aastal kannavad Eesti toidupiirkonna tiitlit Saaremaa, Muhu ja Ruhnu. Selle raames toimuvad 17. novemril Kultuurikatlas festivalil Maitsev Eesti Aasta Koka ja Aasta Noorkoka võistlused, mille üheks kohustuslikuks tooraineks on ka Ruhnust pärit vetikas. Paljud kokad on harjutamiseks juba oma vetikatellimused kätte saanud, saare vetikat on pakutud ka Presideni Kantseleis Albaania riigipea pidulikul vastuvõtul. Oleme põnevil ja ootame juba põnevuses 17. novembrit, et näha mida üllatavat ja huvitavat saab vetikatest luua.